Täna ilma meheta

Täna olen õhtul kodus ainult lastega, mees iga õhtul koju ei saa (ei saa või ei taha või mõlemat) ja mul on hea olla :) Ma ei pea põdema, et miks ma nüüd pärast õhtusööki tv ees uudiseid vaatan, ma ei pea kohe pärast sööki nõusid pesema. Jah, pesen need kindlasti täna ära, sest mulle meeldib kui elamine, sealhulgas ka kraanikauss, on puhas, aga ma ei pea paaniliselt "lapp käes" ringi vehklema, et nii seda veel teha ja toda.

Ma arvan, et mu mehel on selline nn kodupilt oma lapsepõlvekodust. Tema ema nühib, pühib, ühesõnaga toimetab 12 h päevas või rohkemgi, noh eriti ju nüüd kui saab kõike sisse teha: moose, mahlasid, poslamoslasid (mina ütlen nii), isegi õuntekoortest tehakse moose, isegi kirsikividest tehakse mahla jne. Peale selle tegeleb aias ja kasvuhoonetes, loomulikult toas...ja mida teeb mu äi...leboskleb diivanil, hädaldab kui raske päev tal täna olnud on, kui hea oli vene aeg, kui tubli ta ikka on.....nojah.....

Aga ma ei ole mehe ema. Mulle meeldib kui elamine on korras ja seda ka hoian korras, eks ma nõuan seda ka oma lastelt, kuid eelkõige ise hoian korras, kuid mulle ei meeldi hulgaliselt moose ja mahlasid teha, mida nagunii keegi ei taha, mulle ei meeldi kui ma iga õhtu langen rampväsinult voodisse mõttega, kui palju mul on homme veel teha, mulle ei meeldi mõte, et puhkame alles surnuaial....

Ma tahaksin olla õnnelik. Tahan olla õnnelik. Tahan leida väikseseid õnnekillukesi igasse päeva. laste kallid ja head sõnad on mu õnnehetked, kuid sellest on vähe. Peale selle, et olen ema ja abikaasa, olen ma ka naine. Tahan tunda, et naisena.

Ja muidugi mehe õlle joomine. "Kõik normaalsed mehed joovad õlut," on üks lemmikväljendeid mu mehel, kui ma küsin, miks sa nii tihti jood. Teine hea ütlemine on: " Mitte ükski teine naine ei nääguta, kui mees õlut joob, kõik naised teevad kodutöid ja tegelevad lastega rohkem kui nende mehed." Juba sellised ütlemised, et KÕIK, MITTE ÜKSKI - ärritab mind.

Olen muutunud vaikseks, hoian endasse....noh las ta siis joob, täiskasvanud inimene, olen ju mitu korda talle öelnud, et mulle ei meeldi see, kui nii tihti joob, lastele ei ole see hea eeskuju, lausa häbi on, aga ei see ei aita. Mees peab ise piiri tundma, seetõttu olen jäänudki vaikseks, sest siis ma olen ju tubli naine, sest siis ma ei nääguta, ei kaaguta, ei inise..... ma tunnen, et mu hing on koomas, tahan jälle elada.

PS. Kirjutan seda blogi selleks, et saaks end nn välja elada, et kirja panna, mida tunnen, et aru üldse saada, mida ma tunnen.

Väsinud

Olen 34.aastane naine, kes abielus olnud üheksa aastat, koos oleme olnud kolmteist aastat. Viimased kaks aastat olen mõelnud lahutuse peale. Ma ei pea seda lihtsaks sammuks, kuid ma olen väsinud. Ma olen väsinud tundmast ennast tühisena, väärtusetuna, kõik mis ma teen - ei kõlba kuhugi või kui isegi pole tühine, siis mainisväärt see kindlasti ei ole, kõik teised naised on paremad, sest nad ei kaaguta, nääguta, inise jne oma mehe kallal. Olen väsinud, et abikaasa joob tihti õlut. Algul mõtlesin, et see on minu luul...et ju ma paisutan üle. Hakkasin kalendrisse panema nn linnukese, kui mees jõi alkoholi: 31 päeva peale sain 22 päeva, kui ta oli õllet libistanud. Olen temaga rääkinud rahulikult, palunud, öelnud et ma ei jaksa enam nii, et laste (meil on kaks last) ees võiks häbi olla, kui ta magab põrandal või lällab. Korraks aitab, nii paariks päevaks, siis läheb jälle kõik vanaviisi.

Täna on laupäev.... ilus soe laupäev on ta maganud või õlut lürpinud. Ja ikka olin mina paha, sest ma vaatasin sel ajal kui ta ärkas (kl 4 päeval) tv, see ei läinud arvesse, et enne kui ta magas, olin 4 masinatäit pesu pestnud, lastele hommiku- ja lõunasöögi teinud, kodu korda teinud ning poest õhtusöögi toonud...ei....talle jäi silma see, et vaatasin tv.

Mind häirib tema alkoholilembus, eriti viimasel ajal (ta muutub sel ajal ka kurjaks või norijaks), samuti pidev minu mõnitamine ja alandamine, eriti teiste ees, sest siis saab ju enda ego tõsta.
Ma ei oska öelda enam, kas ma teda armastan. Ma tunnen, et ma olen andnud endast kõik, teinud kõik, et püüda meie abielu päästa, kuid ma olen väsinud. Üksi ei saa abielu parandada. Üksi ei saa abielus olla.

Öeldakse, et laste pärast ei tasu koos elada. Ma ei usu, et ta mind enam armastab. Ma armastan oma lapsi, ma ei saa neilt isa võtta. Samas mis isa see ikka on, kes diivanil lösutades mõmiseb ja siis jääb sinna või põrandale magama. Mul on häbi laste ees, püüan võimalikult vähe, et lapsed näeksid sellist isa, kuid paratamatult nad näevad.

Raske on. Iga hommik mõtlen, et see õhtu ehk ta ei tule koju õlledega. Iga hommik unistan, et tuleb koju, saame omavahel niisama juttu ajada, saab ta lastega mängida. Iga hommik unistan......