Täna ilma meheta

Täna olen õhtul kodus ainult lastega, mees iga õhtul koju ei saa (ei saa või ei taha või mõlemat) ja mul on hea olla :) Ma ei pea põdema, et miks ma nüüd pärast õhtusööki tv ees uudiseid vaatan, ma ei pea kohe pärast sööki nõusid pesema. Jah, pesen need kindlasti täna ära, sest mulle meeldib kui elamine, sealhulgas ka kraanikauss, on puhas, aga ma ei pea paaniliselt "lapp käes" ringi vehklema, et nii seda veel teha ja toda.

Ma arvan, et mu mehel on selline nn kodupilt oma lapsepõlvekodust. Tema ema nühib, pühib, ühesõnaga toimetab 12 h päevas või rohkemgi, noh eriti ju nüüd kui saab kõike sisse teha: moose, mahlasid, poslamoslasid (mina ütlen nii), isegi õuntekoortest tehakse moose, isegi kirsikividest tehakse mahla jne. Peale selle tegeleb aias ja kasvuhoonetes, loomulikult toas...ja mida teeb mu äi...leboskleb diivanil, hädaldab kui raske päev tal täna olnud on, kui hea oli vene aeg, kui tubli ta ikka on.....nojah.....

Aga ma ei ole mehe ema. Mulle meeldib kui elamine on korras ja seda ka hoian korras, eks ma nõuan seda ka oma lastelt, kuid eelkõige ise hoian korras, kuid mulle ei meeldi hulgaliselt moose ja mahlasid teha, mida nagunii keegi ei taha, mulle ei meeldi kui ma iga õhtu langen rampväsinult voodisse mõttega, kui palju mul on homme veel teha, mulle ei meeldi mõte, et puhkame alles surnuaial....

Ma tahaksin olla õnnelik. Tahan olla õnnelik. Tahan leida väikseseid õnnekillukesi igasse päeva. laste kallid ja head sõnad on mu õnnehetked, kuid sellest on vähe. Peale selle, et olen ema ja abikaasa, olen ma ka naine. Tahan tunda, et naisena.

Ja muidugi mehe õlle joomine. "Kõik normaalsed mehed joovad õlut," on üks lemmikväljendeid mu mehel, kui ma küsin, miks sa nii tihti jood. Teine hea ütlemine on: " Mitte ükski teine naine ei nääguta, kui mees õlut joob, kõik naised teevad kodutöid ja tegelevad lastega rohkem kui nende mehed." Juba sellised ütlemised, et KÕIK, MITTE ÜKSKI - ärritab mind.

Olen muutunud vaikseks, hoian endasse....noh las ta siis joob, täiskasvanud inimene, olen ju mitu korda talle öelnud, et mulle ei meeldi see, kui nii tihti joob, lastele ei ole see hea eeskuju, lausa häbi on, aga ei see ei aita. Mees peab ise piiri tundma, seetõttu olen jäänudki vaikseks, sest siis ma olen ju tubli naine, sest siis ma ei nääguta, ei kaaguta, ei inise..... ma tunnen, et mu hing on koomas, tahan jälle elada.

PS. Kirjutan seda blogi selleks, et saaks end nn välja elada, et kirja panna, mida tunnen, et aru üldse saada, mida ma tunnen.