Olen 34.aastane naine, kes abielus olnud üheksa aastat, koos oleme olnud kolmteist aastat. Viimased kaks aastat olen mõelnud lahutuse peale. Ma ei pea seda lihtsaks sammuks, kuid ma olen väsinud. Ma olen väsinud tundmast ennast tühisena, väärtusetuna, kõik mis ma teen - ei kõlba kuhugi või kui isegi pole tühine, siis mainisväärt see kindlasti ei ole, kõik teised naised on paremad, sest nad ei kaaguta, nääguta, inise jne oma mehe kallal. Olen väsinud, et abikaasa joob tihti õlut. Algul mõtlesin, et see on minu luul...et ju ma paisutan üle. Hakkasin kalendrisse panema nn linnukese, kui mees jõi alkoholi: 31 päeva peale sain 22 päeva, kui ta oli õllet libistanud. Olen temaga rääkinud rahulikult, palunud, öelnud et ma ei jaksa enam nii, et laste (meil on kaks last) ees võiks häbi olla, kui ta magab põrandal või lällab. Korraks aitab, nii paariks päevaks, siis läheb jälle kõik vanaviisi.
Täna on laupäev.... ilus soe laupäev on ta maganud või õlut lürpinud. Ja ikka olin mina paha, sest ma vaatasin sel ajal kui ta ärkas (kl 4 päeval) tv, see ei läinud arvesse, et enne kui ta magas, olin 4 masinatäit pesu pestnud, lastele hommiku- ja lõunasöögi teinud, kodu korda teinud ning poest õhtusöögi toonud...ei....talle jäi silma see, et vaatasin tv.
Mind häirib tema alkoholilembus, eriti viimasel ajal (ta muutub sel ajal ka kurjaks või norijaks), samuti pidev minu mõnitamine ja alandamine, eriti teiste ees, sest siis saab ju enda ego tõsta.
Ma ei oska öelda enam, kas ma teda armastan. Ma tunnen, et ma olen andnud endast kõik, teinud kõik, et püüda meie abielu päästa, kuid ma olen väsinud. Üksi ei saa abielu parandada. Üksi ei saa abielus olla.
Öeldakse, et laste pärast ei tasu koos elada. Ma ei usu, et ta mind enam armastab. Ma armastan oma lapsi, ma ei saa neilt isa võtta. Samas mis isa see ikka on, kes diivanil lösutades mõmiseb ja siis jääb sinna või põrandale magama. Mul on häbi laste ees, püüan võimalikult vähe, et lapsed näeksid sellist isa, kuid paratamatult nad näevad.
Raske on. Iga hommik mõtlen, et see õhtu ehk ta ei tule koju õlledega. Iga hommik unistan, et tuleb koju, saame omavahel niisama juttu ajada, saab ta lastega mängida. Iga hommik unistan......
Oot - sul nagu et oma elu ei olegi? Kõik keerleb mehe ja tema õllelebra ümber? Ja suurim siht sinu elus on mehe heakskiidu pälvimine ning halvakspanu vältimine?
ReplyDeleteKui jah, siis ei ole ju vähimatki põhjust lahutada - kaotad oma universumi ainsa pidepunkti :)
dr.Baarmänile
ReplyDeletekui inimene on viidud viimase vindi peale, siis ta enam ei jäksagi mõelda endast, temast on tehtud ohver, muidugi on palju hullemaid olukordi, aga nii hämmastav on nende kannatlike inimeste talumisvõime, nende lootus paremale.
Olen ise olnud selles olukorras ja lõpuks aitas kõige jätmine, perekona, sõprade, oma kodumaa. Kaasas ainult lapsed ja meie riided. Veel raskem oli kohanemine uuel kodumaal, aga see oli juba teine teema ;)
Blogi kirjutajale soovitus, hakka tegutsema, uuri konkreetselt, mida tuleb teha oma elu uuesti organiseerimiseks, kuhu minna - alati leidub midagi, ole valmis loobuma praegusest heaolust kui seda on. Ole valmis loobuma paljust.
Et siis nii käibki - inimene istub kannatlikult ja ootab, kuni viimane vint kätte jõuab?
ReplyDeleteMinu tagasihoidliku arvamuse kohaselt pole siin mitte põgenemise, vaid just mehe juurest iseenda isiksuse juurde koju tagasitulemise koht.
Noh, kui mees mõnitab ja möliseb ka, siis saaks kodus edasi elades iseenda isiksuse juurde tagasi tulla ainult siis, kui naisel oleks piisavalt selgroogu, et mees iga kord rahulikult ja ilma liigselt stressamata pikalt saata. Sellistel naistel tavaliselt ei ole, nii et paradoksaalsel kombel on neil lihtsam põgeneda, sest sel juhul ei pea nad seda meest enam nägema. Veel paradoksaalsem on see, et ega need mehed ei taha tegelikult üksi elada ja on väga õnnetud, kui üksi jäävad, aga nad on liiga lollid (või liiga enesekindlad), et selle võimalusega arvestada - sest kui kümme aastat on saanud kellegi peal end välja elada, siis ei arvestata sellega, et äkki ühel hetkel enam ei saa.
ReplyDeleteNo millal on kollektiiv enne aidata saanud, kui inimene ise omadega kodus ei ole ja eriti ei liiguta ka, et olukorrast välja tulla?
ReplyDeleteKaastunne aitab tal lihtsalt olukorraga adapteeruda ning ei motiveeri kuidagi miskit otsustavat ette võtma.
Ega selliste kirjutiste mõte ei olegi nõuannete saamine, ehkki isegi kirjutaja enda jaoks võib algul tunduda, et on.
ReplyDeleteIseendas asjade selgeks mõtlemine on see, milleks neid kirjutatakse. Kui oma probleem juba sõnastada suudetakse, on ju ka lahenduse leidmine võimalik. Anna oma deemonile nimi ja sa tead, millega seda lüüa.
Been there, done that.